"...enne kui ma mõttest kaugemale jõudsin, kinkis kallis kaasa mulle sünnipäevaks mõned virtuaalsed ruutmeetrid," kirjutab Sepa Jalgpallikeskuse ühisrahastuskampaania üks toetajatest Krista Sepa. Mäletatavasti pani Tortuga Travel kõigile kampaanias osalejate vahel välja soojamaareisi Türki ja (nime)maagilisel kombel tõmmati talvel pärast kampaania edukat lõppu loosikastist 3108 nime seast välja just Krista nimi. Nüüd kirjutabki Krista meile, kuidas ühe ruutmeetri eest Türgis ära käidi!
Ühel vihmasel aprilli lõpu hilisööl/varahommikul keset kõige kibedamat kevadkaamost kell 4:00 leidiski meie ärevusest magamata reisiseltskond (mina kaasaga, meie 9-kuune poisijõmm ja et lugu meenutaks pisut mõnd Baskini anekdooti - tugiisikuna ka minu ämm) endid Tallinna lennujaamast suunaga Antalya ja sealt juba edasi Alanya kuurortlinn.
Seekordne reis oli eriline juba selle poolest, et pisipojaga piiri taga käimine oli meie jaoks esmakordne kogemus ja see muidugi põhjustas rohkelt ärevust. Etteruttavalt võin juba ära öelda, et kõik sujus kenasti, aga tugiisiku olemasolu kulus igatahes ära. Muus osas olid paljud hirmud asjatud - õhkutõusmised/maandumised ei paistnud väikest inimest sugugi häirivat; mähkmeid müüakse ka Türgis ja lausa igas ettejuhtuvas väikeses marketis; ka beebitoitu leidus; ning laps paistis nautivat tohutut tähelepanu, mida kohalikud mehed talle jagasid (see on täiesti normaalne, et võõras mees tuleb haarab su lapse sülle ja hakkab teda musitama.. harjuge ära, emmed-issid!). Nii et Türgi tundub olevat igati hea koht lapsega reisimiseks.
Alanya linnake oli parajalt väike ja armas ning mäetipus paiknevast põhilisest vaatamisväärsusest - kindlusest - saime kohe alguses oma piltpostkaart-fotode isu täis klõpsitud. Mäkkeminek lapsekäruga keskpäeval tundus veidi ekstreemne, seega läksime taksoga, aga alla pidurdasime end jala ja ei kahetse, sest laskuv kitsas käänuline tänav pakkus pilte kohalike elust ja loomulikult tuli iga uue kurvi tagant taas välja kaamerat haarama sundiv vaade alla linnale ja merele või varjuline kohvik, kus jalga puhata ja värsket apelsinimahla juua. Tee keerutab end lõpuks mööda mäge välja alla sadamasse, kus võib õhtul pimedas värvilist tuledemerd pildistama jäädagi. Sadamasse tundub koonduvat ka kohalik ööelu, kus on reas mitmeid klubisid, seega võib pildistamise asemel hoopis laupäevaõhtul diskole minna (see pole lihtsalt niisama pidu, vaid ikka kõva tulevärk, toss ja pauk käib asja juurde). Võib ka muidugi istuda ja nautida seda šõud kultuurselt ohutust kaugusest sadamakai kohvikus klaasi punaveini taga.. nagu meie tegime.
Kuna hooaeg oli vist napilt alanud või algamas, siis nägime vähe turiste, ent selle võrra rohkem kohalikke ja nende kombeid. Näiteks pargis istudes õnnestus jääda meil vähemalt kahe kohaliku noorpaari pulmapiltide taustu kaunistama (nad ei tundunud selles osas eriti valivad olevat või mis tõenäolisem, et meid asendati hiljem photoshopis lihtsalt kauni roosatava loojanguga). Pulmapeole kahjuks siiski ei kutsutud. Varajaste linnukestena olime muidugi ka tänavamüügimeeste kõrgendatud tähelepanu all, aga mida pruunimaks me värvusime, seda vähem meile "parimat hinda" viitsiti pakkuda.
Päevitada saime küll nii palju kui hing ihkas. Kuna konkurents oli väike, ei tulnud rannas ega basseini ääres kordagi rannatoolidele võidujooksu teha. llm oli samuti meile, kahvatutele, üpris paras, et tasapisi pruunistuda ja ei pidanud ainult varjus laveerima. Pilvist ilma nägime sobivalt ainult saabumise ja lahkumise päevadel. No ja siis need soojad soolased merelained - nende loksutada oleks võinud jäädagi!
Et noh, meile väga meeldis! Aitäh, Tortuga Travel ja Sepa staadioni pere!
Mõningaid tähelepanekuid/näpunäiteid:
- teenindajatele jootraha jätmise soovitust ei maksa kõrvust mööda lasta, vastasel juhul võite end leida järgmisel korral einestamas nugade-kahvliteta;
- kuigi muidu paistsid kohalikud kõvad tingijad, siis mäkke kindlusesse taksosõidu maksumust ei õnnestunud meil kuidagi endale meeldivas suunas liigutada, isegi vaatamata sellele, et olime ainsad turistid terve pika taksoderea kohta;
- kuna enamik türklastest olevat täiskarsklased, siis võib juhtuda, et mõnel neist puuduvad alkoholist igasugused teadmised. Korra juhtus hotelli baaris õiget kõrtsmikku asendama portjee, kellel oli raskusi ka gintonic'u valmistamisega - ta üritas klaasi vägisi algul viskit ja siis brändit valada ja kliendi pahameele peale vabandas, et ta ise ei joo tilkagi, seega lihtsalt ei tea, milline see džinn on;
- kui rannas juhtub lõbusalt meelestatud kohalik meesterahvas kellegi päevitaja toolile istuma räntsatama, sõbramehelikult talle käe põlvele asetab ja lobisema kukub, siis tea, et see on lihtsalt tema töö - oma territooriumil inimesi rahulolevana hoida;
- tänavamüügimeestele kergelt antud lubadust tulla homme nende kaupa vaatama ei võta nad ise sugugi niisama kergelt, vaid kaupmeestel on nägudele hea mälu ja järgmisel päeval oodatakse sinult antud lubaduste täitmist.